Pole palju eesti teadlasi, kes on olnud samavõrra tuntud üleilmses teadusmaailmas ja rahvuskaaslaste hulgas kui Paul Ariste.
Laia tuntuse nii ida kui lääne keeleteadlaste hulgas tõi talle eelkõige soome-ugri keeleteaduse taasrajamine Tartu ülikoolis pärast laastavat sõda ning ka soome-ugri rahvaste endi teadlaste koolitamine Tartus. Sellega kaasnes arvukate ekspeditsioonide korraldamine. Eriti pühendunud oli Paul Ariste vadja keele, rahvaluule ja kultuuri uurimisele ning selle jäädvustamisele tulevaste põlvede tarvis. Selle kõrval on ta eesti keele foneetika kui teaduse rajaja ning arvukate tööde autor, mis räägivad eesti keele sõnavara päritolust, keelekontaktidest, eesti keele uurimise ajaloost ja paljust muust, ka mustlaste, juutide, setude ja rannarootslaste keelest ning kultuurist.
Paul Ariste on mälestuskilde avaldanud nii paljudes omaette artiklites kui ka põiminud neid muudesse kirjutistesse. Süstemaatilisemalt hakkas ta mälestusi kirja panema 1978. aastal ning jätkas seda mõnel järgneval aastal.
Kirjutamisaega arvestades on neis üsna avameelselt ja temale eriomases nauditavas stiilis käidud läbi elutee sünnist kuni 1950. aastate alguseni; hilisemat aega jäävad kajastama tema seni käsikirjas olevad päevikud. Mälestuste lõppu on kirjutaja soovil lisatud kaa astate 1948-1950 masendavates oludes kirja pandud «Mõni sõna enese kirjanduslikust tegevusest», mis küll osalt kordab hiljem kirjutatut.