Jüri-Rajur Liivaku (1912–2000) elulooraamat «Palve põllu eest» (kaanepealkiri) on haarav jutustus jonnakast ja sihikindlast taluperemehest-poliitikust, kelle eelmise Eesti Vabariigi aegne kasvatus ja haridus ning kibedad kogemused 15 aasta jooksul Venemaa vangilaagrites aitasid tal pidada 35 a pikkust visa võitlust Harjumaal Arukülas asuva Miku talu tagasisaamise nimel, mis lõppes peremehe võiduga. Mälestusteraamatu kirjutamist alustas J.-R. Liivak suurelt osalt ajaloolase Küllo Arjakase õhutusel, kes pani kirja eluloo esialgase variandi. Hiljem autor täiendas seda ja kirjastas lõpuks raamatu oma kulul.
«Kas mu elu võinuks kuidagi teisiti minna? Põhimõtteline võimalus Eesti Vabariigi ajal selleks oli. Suur õnnetus oli see, et sattusin uue riigivõimu kätte ja pidin süütult 15 aastat Venemaal vangilaagris olema. Hiljem mind küll rehabiliteeriti, koguni vabandati, kuid neid aastaid ei anna keegi mulle tagasi ja ma ei anna neid aastaid kunagi Nõukogude Liidule andeks. Olin 28-aastane, kui mind arreteeriti, tagasi Eestisse tulin 44-aastasena. See oli suur, õnnelik juhus, et ma üldse ellu jäin...» J.-R. Liivak
