See on raamat inimhinge ja looduse kooselust ja mõistmise püüdest, igatsusest, aga ka sellega paratamatult kaasnevast üksindusest. Tulevikuinimesel, kelleks ta end määratleb, ei ole ühist teistega. Masing kirjutab: «Mina ei taha kõhtu, veel vähem olla kõht. Tahan olla aju, millesse voolavad kokku kõik võimalikud tajud maailmast, tahan liikuda, toimetada, talitada, teha, ehitada, istutada, muuta maailma paremaks ja mitte teda õgida kellegagi võidu.» Aga aja puuduses on tuhat tegemata tegu, jõuetust, lisaks kullurkuppude joonistatamatus ning küsimus: «Võibolla kullerkupud ei vajagi minu joonistamist, võibolla.»
Kollaste kolpade välja ehk kullerkuppude, kurekella, neiuvaiba, nutuneitsi, madara, ussitatra jt taimede kõrval mõtiskleb Masing inimese kärbunud meelte üle, sest «inimese silmad saavad täis väga vähesest».
Siiski aitavad taimed elada, tuues esile mitmeid allusioone ja mõtteid. Masing jutustab hibiskuse ilust, mis pole võrreldav teda kandva naise iluga, aga ka häirivast vormipuudusest pojengi või roosi puhul. On hetki, kus muututakse üheks koos armastatud balsampapliga, millest sünnib hea tuju ning «õige olemise mõnu». Sama tugev vajadus jääb kestma ka teise inimese järele. Masing kirjutab, et elus on armastamine «ainus võimalus olla väljaspool tapamaja õue kodukorda.»
Ometi ta tõdeb: «Olen needitud sellesse aega, kohtamata ühtki omataolist, suutmata viia kaasa endaga kedagi. Võibolla üksinda üldse keegi ei saa siit välja.»
Uku Masingu lood taimedest sisaldavad rohkem, kui lihtne kirjeldus lehtedest, vartest ja kasvukohtadest.
Üksindus või ettevaatlik suhtumine kaasinimestesse ei tee küll igaühest rohelise udu vangi või rohenäppu, kuid avab mõnelgi juhul silmad meie kõrval eksisteeriva teise maailma suhtes. Või lubab astuda korraks teise maailma ja vaadata inimesi ja nende elukalduvusi veidi teise nurga alt.
Raamatu värvikaim osa on mälestused lapsepõlvest, kui side loodusega oli tihedam. Rännakutel ühe taime või puu juurest teise juurde meenutab Masing ühtlasi sündmusi oma elust ning kunagistest kaaslastest.
Raamatut on soovitatud kui kõige paremat Masingu mõistmiseks ja tema mõttemaailmale lähenemiseks.
«Mälestusi taimedest» autor
Uku Masing (11.08.1909 - 25.04.1985) oli
Tartu ülikooli lõpetanud teoloog, lisaks ka luuletaja, tõlkija, esseist ja polüglott. Ta on kirjutanud ka lingvitika-, orientalistika- ja folkloristikaalaseid töid. Tegemist oli erakordse intellektiga inimesega.
Uku Masingu lapsepõlv möödus Rapla lähedal Raikkülas, kus pere pidas talu. Isa oli tal, nagu mitmetel teistelgi selle aja kultuuritegelastel, vennastekoguduse liige ja jutlustaja.
«Mälestusi taimedest» ilmus esimest korda 1996. aastal.
Rohkem Uku Masingust vt siit: https:/
et.wikipedia.org<i>wikiUku_Masing
