Mälu ei käi ajas sirgjooneliselt. Ta ei alga algusest ega lõpe lõpuga. Mõni hetk tuleb meelde kirkamalt kui terve aastakümme, mõni pilk jääb saatma kogu eluks, mõni lause hakkab tähendust kandma alles palju hiljem. Need lood on sündinud nõnda. Nad ei püüa jutustada minu elu. Nad ei ole elulugu ega päevik. Nad on mälupildid – mõned rõõmsad, mõned nukrad, mõned naeratusega, mõned vaiksed. Aastad on nende vahele jätnud palju tühja ruumi. Seda ei ole ma püüdnud täita. Mälu ei ole täielik. Aga ta on aus. Olen tähele pannud, et mida kaugemale aeg jääb, seda vähem meenub sündmuste käik ja seda selgemaks muutub hetk ise. Isa käed külmal talveõhtul. Väikese tüdruku küsimus. Üks pühapäev. Mõni naeratus. Need on jäänud. Ka luuletused on selles raamatus mälupildid. Mõni neist sündis palju hiljem kui meenutatud sündmus, kuid kannab sedasama tunnet, mis kord juba meeles olemas oli. Neid lehekülgi kirjutades püüdsin mitte midagi juurde mõelda. Ainult vaadata tagasi nii, nagu mälu ise näitab. Kui mõni neist piltidest leiab tee ka lugeja enda mälestuste juurde, siis on see raamat oma ülesande täitnud.