Majandusprofessor Raoul Üksvärav (1928–2016) alustas oma lapsepõlve- ja noorusajamälestuste kirjapanemist 2004. aastal ja see töö võttis tal vaheaegadega kokku kaheksa aastat. Ta jõudis põhjalikult kirjeldada esimest 20 eluaastat, tehes mõningaid etteruttavaid vahemärkusi tuleviku kohta. Mälestusteraamatu juhatab sisse peatükk, mida autor nimetab oma vaimseks testamendiks. Seda võib nimetada ka eneseanalüüsiks, kus ta püüab kõigepealt ise eneses selgusele jõuda, oma olemust kirjeldada.

Oma nooruse loo on ta selles raamatus jaganud kolme perioodi.

Kõigepealt aastad 1928–1939, mil lähemat kirjeldamist leiavad esimesed eluaastad Tallinnas, kolimine Läti piiri äärde Mõisakülla ning seejärel siirdumine Viljandisse, mis sai Üksvärava ja tema pere elupaigaks kuni 1947. aastani.

Viljandi perioodile (aastad 1940–1947) on raamatus pühendatud kõige rohkem lehekülgi, sest seal möödus autori noorus ja kooliaeg. Ta kirjeldab linnapilti, laste-noorte tegemisi Viljandi linnas ning koolielu. Üksvärav oli spordipoiss ja tegeles linnas kõikvõimalike spordialadega. Muidugi ei jäta autor rääkimata sõja-aastatest, mis Viljandit küll otseselt ei puudutanud, kuid linnas viibisid kordamööda nii Saksa kui Nõukogude armee sõdurid ning sõjaaeg jättis jälje kõigile linnaelanikele. 1947. aastal lõpetas Üksvärav kuldmedaliga Viljandi II Keskkooli ja kogu pere kolis elama Tallinnasse Nõmmele. Kolmas osa (aastad 1947–1963) kirjeldab muu hulgas elu Nõmmel, TPI majandusteaduskonna elu ja inimesi ning rongiliiklust. Raoul Üksvärav astus Tallinna Polütehnilise Instituudi majandusteaduskonda ja jätkas spordiga tegelemist. Ta kuulus spordiseltsi Dünamo korvpallimeeskonda ja selle seltskonnaga tegi kaasa võistlusreisid mitmele poole Venemaal.

Raamatu lõpetavas peatükis kirjeldab autor oma kokkupuudet sõjaväe-eluga, kuidas temast sai reservohvitser.

Raamatu väljaandmist on toetanud Dalis Üksvärav, Roman Mugur, AS Mainor.