Katarina, kellele kord oli valu teinud, kui Niccola Giannelli oli kasutanud vandesõnu, ei pannud nüüd enam tähelegi, missuguse sõnastusega vana krahv oma tõotuse andis. Selle sisu oli tähtsam kui vorm, ja polnud põhjust hakata arutama, missugune samm vana kirikuründaja ümberpööramisel pidi olema esimene.
Räägitakse, et Francesco Saracini pidi auväärset isa Benedettot mööda kloostriõue taga ajama, et temalt lepitust otsida, sest viimane oli kindlas arvamises, et krahv tuli kurjade kavatsustega. Sellest võib järeldada, et isa Benedetto ei olnud Sienas eriti armastatud ja et Saracinid talle vahest põhjuseta viha ei kandnud. Aga selle lõpus oli igatahes ühe vana ja paadunud patustaja pöördumine ning nüüdsest peale ei seisnud vanahärra enam eemal, kui Katarina sõbrad ta tuppa kogunesid, vaid viibis sageli nende keskel. Vaatamata oma muutunud meelelaadile, oli ta siiski veidi reserveeritud jutlustajavendade suhtes, kes järjest suuremal hulgal Katarinat külastasid. Seda isalikumalt suhtus ta aadlinoormeestesse, nagu Neri või Francesco Malavolti. Eriti viimane muutus talle südamelähedaseks, sest tuliseloomuline noormees, kelle süda ja suu alati asusid väga lähestikku, näis talle meenutavat ta enda noorust. Ta oli sellepärast niisama kurb kui Katarina, kui Malavolti külaskäigud äkki katkesid.
Ja siis ilmus ta ühel päeval jälle Saracini majja, otsides seekord üles vana krahvi. Ta oli kahvatu ja õnnetu näoga ega teadnud, kust otsast juttu alustada.

Karl Ristikivi ajaloofilosoofiliste romaanide sarja biograafilise triloogia avateos jutustab 1347-1380 elanud ja 1461 pühakuks kuulutatud Caterina Benincasa eluloo.

Triloogia järgmised romaanid on «Rõõmulaul» ja «Nõiduse õpilane».