Annabelle ütles: «See on just see koht. Sa veel armud sellesse keldrisse.» Leidsime seina ääres vaba laua ja võtsime istet. Suur kelder oli ilma õhukonditsioneerita. Siin oli kuum ja nii suitsune, et võisin vaevalt näha blondiini enda vastas. Kindluse mõttes silmitsesin Annabelle'i terasemalt. Õige räpase väljanägemisega kelner nõjatus lõdvalt vastu lauda ja naeratas Annabelle'ile. «Mida härrased soovivad?» küsis ta. «Viskit jääga,» sõnasin ma. «Olge kena ja peske klaasid enne üle.» Kelner mõõtis mind põlgliku pilguga ja loivas minema. Vaatasin Annabelle'ile otsa. «Olen tihti selle üle pead murdnud, kuidas pääseda Pine City allmaailma, nüüd ma siis tean.» Annabelle ütles: «Kui sa tähelepanelikult ringi vaatad, näed, et siinsetel kuritegelikel tüüpidel on kõigil kõrge laup ja paksude klaasidega prillid. See on intelligentsi lõõgastumispaik!» «Miks nad tulevad sellesse urkasse?» «Džässi pärast,» ütles Annabelle.
Selles humoorika sulega kirjapandud põnevusloos selgitab uljas korravalvur Al Wheeler teravmeelselt ühe mõrvaloo teise järel, lastes end veidi ajuti hurmavate kaunitaride peibutustest eksiradadele juhtida.
