Huvi paranormaalsete asjade vastu tekkis mul 14-aastasena, kui hing ja ihu hakkasid omavahel võitlema. Lamasin laudapealses ja vahtisin läbi aukliku katuse tähti. Siis tuligi esimest korda mõte, et mõtted on materiaalsed. Kõik muu, mida hiljem loete, on tagajärg.
Olin 17, kui ma hakkasin seda inimestele tõestama, et ei tohi uisapäisa mõelda ega mõtteid välja öelda - kõik jääb alles. Ja keegi ei uskunud mind.
Arvuti- ja muud naljad, igasugused «loomuvastased juhtumused» minuga toimusid ajavahemikus 1971-1990.
Ja pole siis midagi imestada, et kui nõidade koolitus välja kuulutati, tundsin, et tahan sinna minna.
Seal selgus, et kui tahan oma võimeid lõpmatuseni arendada, peaksin pühenduma ainult sellele ja eluks ei jääks üldse aega.
See, et seal toimus totaalne ajupesu, selgus alles hiljem. Nii et tegelikult kursustele läksin ma täie sooviga professionaalseks nõiaks saada. Välja tuli aga midagi muud.

Sisu:

• Arstiks kuue päevaga
• Ilmaütlev naine
• Tuttav isa