Birminghamis sündinud ja üles kasvanud viieteistkümneaastase Zana Muhseni ja tema noorema õe Nadia kõrvus kõlas kuuenädalane koolivaheajareis Põhja-Jeemenis elavate sugulaste juurde nagu muinasjutt.
Puhkusereisist sai aga õudusunenägu.
Kohale jõudnud, avastasid Zana ja Nadia, et isa oli nad sõna otseses mõttes mehele müünud ning neist said abitud vangid. Tütarlapsed pidid kohanema võhivõõra elulaadiga ning elama viletsas kivimajas, mille seinad olid sõnnikuga vooderdatud ja kus polnud veevärki. Nad pidid kannatama vägistamisi ja sagedast peksu ning sünnitama lapsi kohutavates oludes.
Zanal õnnestus pärast kaheksa aastat kestnud meeleheidet põgeneda ning tema lugu, mida kirjeldab see raamat, on vapustav ja südantlõhestav.