Teatrikunsti alussambaks on näitleja. Üksikute näitlejate, näitejuhi, dekoraatori ja näitekirjaniku koostööst kasvab lavalooming. Näitleja tööriistaks on seejuures ta enda isik kõigi psüühiliste ja füüsiliste võimetega. On alati selge, et peale andekuse vajab näitleja veel oskust oma tööriista kasutamiseks.
Stanislavski nõuded näitlejale on suured. Näitlejale ei piisa loodud kuju tegude ja tunnete kujutamisest, tal tuleb neid tundeid, emotsioone ja tegusid reprodutseerida ning üle elada. Näitlejal tuleb laval mitte kujutada, vaid luua. Ja seejuures näitlejal tuleb pöörduda ikka originaali, tõelikkuse enda poole. Elamustenäitleja on realistlik kunstnik, kes pakub publikule oma loomingut.
Kuid nende nõuete täitmine on võimalik alles näitleja püsiva töö tulemusena. Ei jatku andekusest! Teadmised endast, teadmised ümbritsevast elust, arusaamine elamustest - need alles võimaldavad näitlejal oma isiku kui tööriista abil luua, ja edukalt luua.
Leo Kalmet

Sisu:

• Diletantism
• Lavakunst ja lavakäsitöö
• Tegevus. «Kui...», «antavad olud»
• Kujutlus
• Lavaline tähelepanu
• Musklite lõdvendamine
• Ühikud ja ülesanded
• Tõetunne ja usk
• Emotsionaalne mälu
• Kontakt
• Kohanemine ja näitleja teisi olluseid, omadusi, võimeid ning andeid
• Hingeelu liikumapanijad
• Hingeelu liikumapanijate püüdlusjoon
• Seesmine lavaline enesetunne
• Pealisülesanne. Läbiv tegevus
• Alateadvus näitleja lavalises enesetundes