Erlend-Ferdinand Vennola kolmas romaan on kirjutatud lummavas, vaheldusrikkas ja allusiooniderohkes stiilis. Sellisena nõuab see ka lugejalt vaieldamatut erudeeritust ja tahet viidete tulvas orienteeruda. Autor on teksti varustanud väärtusliku ja põhjaliku kommentaariumiga, mis tuleb teosele igati kasuks ning annab jätkuvat kinnitust Vennola avarale lugemusele.
Nietzschelik paatoslik stiil naelutab lugeja teksti lummusesse, kuid sellega ei ole kordagi liiale mindud, vaheldust toovad ka kõnekeelsemad passsaažid. Kõrgstiil ja lennukas retoorika on osavasti põimitud slängiga, eriti otsese kõnega lõikudes.
Rolf Liiv
Erlend-Ferdinand Vennola (1981) ja tema viies kirjandusteos on uue maailma
Antikristus. See on sarnaselt autori enesega mõistetav vähestele. Kuid oponeerides Nietzschele, ei looda Vennola, et selle raamatu lugeja pole veel sündinud, vaid kardab, et juba surnud.
Raskete, lugejale mitmesugust valu põhjustavate teoste tõttu pole Vennola armastatud rahvakirjanik. Ta kirjutab elitaarsele lugejale. Temas on rahutu hing ning ülitundlik sotsiaalne närv, ta on sirgjooneline küsimärk. Teda armastab vaimuaristokraatia ning ta on vihkamiseks massidele.
Või ongi tema raamatud vastused Nietzschet painanud küsimusele, kuidas elas inimkond läbi postkristliku ajajärgu?
