See raamat räägib sellest, kuidas aastatel 1940-1990 eestikeelset raamatut keelustati. Kui tähendatud ajapiirist Saksa okupatsioon oma keelamistega välja arvata, on selge, et jutt tuleb sellest, kuidas just nõukogude võim oma tsensuuriaparaadi kaudu eesti raamatut hävitas.
Ent laiemalt räägitakse siin sellest, mis juhtus päev pärast poliitilise ja järgmisel pärast majandusliku iseseisvuse kaotamist - räägitakse meie vaimsest allaheitmisest. Sest raamatute keelustamine oli suunatud just sellele. Aga mõeldes kultuuri all vaimuvara, mille oleme pärinud esivanemailt ja mille omakorda anname tulevastele põlvkondadele, on eesti raamatu hävitamine osa eesti kultuuri hävitamisest.
Aga raamatute keelustamise peamise eesmärgi tutvustamisel tuleb selles raamatus juttu ka nõukogude ja eriti partei võimust üldse, sest just partei oli tsensuuri suunaja ja innustaja, ning üldjoontes ka eel- ja järeltsensuurist.
Selles raamatus ei taheta rääkida abstraktsetes kategooriates, nagu tegi seda nõukogude ajalooteadus («Teeme nii,» ütlesid töölised. «Jah, just nii me teeme,» ütlesid talupojad. «Tõepoolest, nii me teeme,» ütles töötav intelligents); selles raamatus räägitakse üksikjuhuliselt sellest, kes mida tegi. Ja mis sellest välja tuli.