Kuigi romaani «Ametüstsõrmus» pealkiri vihjab piiskopivalimistele – ametüstsõrmus on üks selle kõrge ameti tunnuseid – ja teos lõpeb abee Guitreli piiskopiks kinnitamise happy end'iga, lakkavad kiriku ja riigi, usu ja teaduse vahekordadega seotud probleemid olemast teose teljeks. Vahepeal üsna mitmehauliseks muutuv ajaromaan suubub tasapisi ühte suurde voolusängi, milles kulges noil aastail Prantsuse ühiskonna areng – Dreyfusi afääri. Vastavalt kandub ka tegevustik üha enam Pariisi; varasematest romaanidest tuntud provintsiseltskonnast hakkavad esile kerkima need, kellel on pealinnas suhteid, ja lisandub rohkesti uusi tegelasi – poliitikuid, sõjaväelasi, rahamagnaate, kuldset noorust.
«Härra Bergeret Pariisis» on niisama aktuaalne poliitilisi sündmusi analüüsiv ja kommenteeriv romaan kui eelminegi. Dreyfusi afääri kõrval leiavad siin põhjalikku käsitlemist ja sõna tõsises mõttes paljastamist monarhistide ja natsionalistide vandenõud nong poliitilised intriigid. See on omalaadne hoiatusromaan, milles prantslastele maalitakse ajalooliste paralleelide abil tulevikku ette, püütakse näidata, mis siis juhtuks, kui reaktsioonijõud tõepoolest võimule pääseksid.