«Naabrivalve» räägib ajast, inimesest, keelest.
Aeg tähendab siinkohal nii looduses ilmnevat aastaaegade vaheldumist kui ka inimese ajalikku asetumist ümbrusesse, ühiskonda ja ajalukku. Praegust, peatatud hetke või hõlmamatut igavikku.
Inimene esineb kui lüüriline mina oma argipäevas, eluloos ja sisevaatlustes, aga ka kui teine, naaber, kaaslane - sageli võõras ja arusaamatu, kuid tihti hoopis väga sarnane.
Keel on selleks, et inimene saaks avalduda.