Jutukogu kohta kasutakse tavaliselt väljendit – läbilõige. See läbilõige lõikabki läbi, umbes nii nagu arheoloogi poolt kaevatud sügav kraav lõikab läbi kultuurikihtide. Läbi kihtide autori hinges ja loomingus. Olen kord turismireisil Jeeriko linnas imetlenud sügavat šahti läbi neljakümne kaheksa kultuurikihi…
See läbilõige lõikab aga ka küljest ära ja katki. Lahutab autori ta loomingust. Tavaliselt tunneb autor selle üle head meelt et tükike temast elab nüüd kusagil kaante vahel nii nagu iseseisvunud laps oma elu edasi.
Vahel on autoril ka piinlik aga enamjaolt ehk siiski hea ja uhke tunne. Suhe autori ja tema loomingu vahel on võrreldav sisaliku suhtega oma sabasse. Eriti sabasse mis on küljest ära kistud. Saba vonkleb veel mõnda aega edasi aga jääb lõpuks ometi vaikseks ja sureb ära. Ja sisalik vaatab üle õla oma vonklevat saba ja mõtleb, «ennäe tükikest must endast, mida ma ei suutnud hoida, vaid pidin ellujäämise nimel loovutama.»
Saba endale uut sisalikku ei kasvata. Küll aga sisalik saba. Tema kasvatab, kasvatab seni, kuni ta tükkis oma uue ja kes-teab-mitmenda sabaga ära sureb. Aga pole hullu, uued sisalikud teevad seda kõike edasi. Teevad seni, kuni elu maa peal kestab ja sisalike jumal lubab.
Ehk vonkleb seegi saba veel mõnd aega edasi, enne kui vaikseks jääb.....?
