Ühel talveõhtul sisenevad kolm terroriorganisatsioonile Daesh truudust vandunud inimest Göteborgi raamatupoodi. Sinna on kutsutud esinema koomiksikunstnik, räägitakse sõnavabadusest ja jumalateotamisest. Kunstniku esinemise katkestab püstolipauk, puhkeb paanika ja kõik poes viibijad võetakse pantvangi. Kuid üks kolmest ründajast, noor naine, kelle ülesandeks on vägivalda filmida, pöördub rünnaku ajal oma kaaslase poole ja sosistab: «Kõik on vale. Me ei tahtnud siia tulla. Me peaksime jalga laskma.»
Kaks aastat hiljem kutsub seesama naine kohtupsühhiaatriakliinikusse kirjaniku, kelle raamatuid ta on lugenud. Ja kirjanik läheb, ehkki vastumeelselt, sest tahab tuua selgust müsteeriumisse, kuidas sattus Belgia tüdruk äkki Rootsi, mäletamata oma nime ja oskamata enam oma emakeelt.
«Nad upuvad oma emade pisaratesse» on lugu tänapäeva maailmast, lootusest ja lootusetusest, sõprusest ja reetmisest. See on düstoopia apartheidiühiskonnast, kus Euroopa väärtused on muutunud totalitaarseteks tõekspidamisteks, kuid ka lugu julgest katsest luua alternatiivseid versioone kohutavaks tulevikuks.
Johannes Anyuru (snd 1979) on Rootsi kirjanik ja luuletaja. 2003. aastal debüteeris ta luulekoguga «Det är bara gudarna som är nya»(«Uued on vaid jumalad»). Ta on avaldanud kolm luulekogu ja neli romaani, pannud luulet räpivormi, kirjutanud ka teatrile. Teda on tunnustatud mitme auhinnaga. 2017. aastal sai ta Rootsi mainekaima kirjandusauhinna – Augustipreemia – romaani «Nad upuvad oma emade pisaratesse» eest.
