Eduardol polnud mingit põhjust arvata, et ta ellu jäetakse. Ta muudeti sandiks, ta topiti sõna otseses mõttes kasti, tema söögiks said toidujäänused. Tema pere polnud kaugeltki nii rikas, kui inimröövijad olid arvanud. Politseilt abi loota? Ärge ajage naerma! Hea, kui nad kaasosalised pole! Nii alustaski Eduardo naine röövlitega oma mängu...

Kui ta nüüd, pärast hingehaavade vaevalist armistumist sellest raamatu kirjutas, siis just selleks, et maailma silmad avada – inimröövid on Mehhikos äri, äri, millel on võimude tugi.