«Kas tead, et minu maal ei ole kuu nagu naeratus,» ütles võõras Richardile naeratades. «Seal on kuu nagu c-täht.» «Nagu c-täht!? Vixi!» pikajuukseline noormees kallutas pead vasakule, et näha, kuidas võõras tavaliselt võõrsil olles kuud näeb. Ja korraga, vaadates teise maa kuud, tundis ta end nagu teisel maal. Sellest hetkest peale kallutas ta alati pead hetkedel kui ta tahtis rännata mujale, teisele poole paradiisi müüre.
«Naeratava kuu inimesed» viib lugeja läbi seitsme peategelase meeldejäävate – reaalsete, unenäoliste või ette kujutatud – eluhetkede inimese olemuseni. Maskide kandmisest väsinud pereisa, armastusetuse hirmus pereema, poolpime adopteeritud perepoeg, kes mäletab lapsepõlvest vaid lauset «See pole minu poeg«, päikesenaeratusega üliandekas noormees, keda hoiab unistusi täitmast ebakindlusehirm...
See on raamat, kus kuust saab põgenemistee, tolmurullid tähistavad lapsepõlvehirmusid, värviliste klaasikildude abil saab maailma paremaks muuta, põrgu ja paradiis avalduvad ikka ja jälle iga inimese enda sees. Seitse peategelast liiguvad materiaalses maailmas, mis on Brasiiliale omase loomulikkusega läbi põimunud vaimude, meediumide, uskumuste, libahundilugude, selgeltnägemise ja musta maagia ilmaga. Iga tegelane otsib omal inimlikult moel teed armastuse ja aktsepteerimiseni ning põgeneb oma suurima hirmu – üksinduse, hüljatuse – eest. «Naeratava kuu inimesed» on lugu ilust ja valust. See on proosasse pandud luule inimese olemusest.
Ena Mets on õppinud psühholoogiat, klassikalist ja prantsuse filoloogiat, teatriteadust, hüpnoteraapiat. Mõistmaks natuke enam inimeste olemust ja maailma loogikat, seadis ta end mõneks ajaks sisse Prantsusmaal, Brasiilias, Mongoolias ja Kolumbias. Kui õpetaja-, koolitaja-, giidi- ja terapeuditööd on tema jaoks võimalus inimesteni jõuda, siis kirjutamine on tema lapsepõlveunistus. Hoiad käes Ena esikromaani, mis sündis tema elu olulisel pöördehetkel – hetkel, millal surmast sai midagi enamat kui lihtsalt lilleväetis.
«Oleme mõnes kohas segaduses ja mõnes kohas vaimustuses ja kokkuvõttes on lummav...»
Epp Petrone
