Nagu mõruapelsin

Agrigento, 1960. Kolmekümne kuue aastane Carlotta on veendunud, et ükski armastatud inimene ei jää tema kõrvale. Isa suri ööl, mil tüdruk sündis, lapsepõlves kaotas ta kalli hoidja ning ema oli talle pigem range kasvataja eest. Fašistliku diktatuuri aegses Sitsiilias üles kasvanud Carlotta on õppinud, et valu eest kaitseb kõige paremini kannatlikkus ja vooluga kaasa minemine. Pärast õigusteaduskonna lõpetamist asub ta tööle riigiarhiivi, kus satub ühel päeval dokumendile, mis seab kahtluse alla kõik, mida ta oma päritolu kohta teab.

Sarraca, 1924. Fašism kogub Itaalias jõudu. Noor Nardina abiellub aadlisoost Carlo Cangialosiga, kuid abielu varjutab suutmatus saada last. Samal ajal seisab nende talutüdrukust teenija Sabedda silmitsi hoopis teistsuguse, ent sama ränga saatusega. Kahe noore naise elud põimuvad maailmas, kus naiste võimalused ise oma elu üle otsustada on napid.

Milena Palminteri jutustab elava keele ja meeldejäävate tegelaste kaudu naiste saatusest, emadusest, armastuse igatsusest ja enesemääramisest. Nagu kibedate viljadega mõruapelsinipuu, mille sitkele tüvele poogitakse magusamad sordid, kannavad ka romaani naised endas ühtaegu kannatuste jälgi ja visa elujõudu.

Milena Palminteri on sündinud Palermos ja elab Salernos, kus juhatab riigiarhiivi. Varem on ta töötanud dokumendihaldurina Firenze, Rooma, Caltagirone ja Matera riigiarhiivis. 2014. aastal pühendus ta kirjutamisele. 2024. aastal ilmunud „Nagu mõruapelsin” oli 75-aastase autori esikromaan. Teos võitis 2025. aastal maineka Bancarella romaaniauhinna ja on saavutanud suurt poolehoidu lugejate seas.