Naine ajas tema lapsepõlvekodu sõna otseses mõttes oksele. Seesama väike alevik paarkümmend kilomeetrit linnast väljas, kus ma omi ogaraid ellujäämisakte harrastasin.

Naine ei kannatanud seda kohta silmaotsaski–sellepärast, et seal elavaid inimesi nimetati Maainimesteks. Kõige rohkem valmistaski Naisele meelehärmi, kui keegi teda Maainimeseks nimetas. Naine oli linnas meditsiinikoolis käinud ning kuulus südames Linnainimeste hulka. Linnas elasid Arstid, Õpetajad, Advokaadid ja Insenerid. Maal elasid ainult kolhoosnike järeltulijad, Metsamehed ja Joodikud ja kõik need alatud Maanaised, kellega Naise Eelmine Mees–see, kelle Naine surnuks karjus–tema selajataga maganud oli! Peale selle oli maal väga halb kool, kus Lapsed targaks ei saanud ja sellepärast elasidki Naise sõnul maal ainult Lollid.

See jutt vastas tõele–Naine ise oli selle kooli lõpetanud.