Charles Dickensiga ühel ajal kirjutanud Wilkie Collins (1824-1889) polnud omal ajal sugugi vähem menukas kui tema praegu tuntum kaasaegne. Tema romaanid «Kuukivi» ja «Naine valges» paistsid silma oma oskusega põimida intriigi ja teha raamatud seeläbi põnevaks. Neid on peetud ka detektiiv-ja sensatsioonilugude arhetüübiks, kus elutegelikkust kirjeldavasse tausta põimuvad eksootilised, gootilikud, sentimentaalsed või muud mitte eriti proosalised elemendid.
«Naine valges» on haarav lugu kahest omavahel hämmastavalt sarnasest naisest, kes satuvad rahaahne petturi ja itaallasest salakuulaja salasepitsuste võrku. Lugu saab alguse noore joonistamisõpetaja saabumisest maamajja, kus hakkavad pärast seda arenema tormilised intriigid, ohtu satub kauni pärijanna elu ja nurjata tuleb kavalate kurjategijate sepitsused. Tegevusele loovad tausta salapärased inglise maamõisad ja surnuaiad ning päikeselised nõmmemaastikud.