«Kui ma haavata saan, lubas meie halastajaõde…» vist punastasin, takerdusin igatahes, «halastada mu peale. Ta on seni ikka oma lubadustest kinni pidanud.»
Kas ta näos liikus jälle midagi, ega ta minu üle ei naernud? «Ta on praegu meestega seal.» Ma viipasin lageduse poole, ükskõik kuhu. «Temast peetakse lugu. Ma ootan oma aega.» Kusagilt ilmus suur pulstunud koer ja lõrises mu peale. Ma astusin sammu tagasi, kuigi oleksin pidanud talle vastu astuma.