Ralf Rond on 1920-ndatesse unustatud luuletaja (kodanikunimi Jaan Kurn, 1893–1981), kes tõi eesti luulesse ühe unikaalse ja tervikliku maailma.
Selle peategelasteks on naised – kui reetlikud, äraostetavad, bioloogiliste tungide järgi elavad loomad, alguses neitsid, pärast hoorad, «kaunid kahejalgsed», kellele on võõras igasugune mõistuslikkus. Poeetiliselt suutlikkuselt on Rond kindlasti väärt seisma kõrvuti Sütiste, Barbaruse ja Allega, tema keelekasutus on mõnigi kord isegi värskem ja rabavam. Paraku ei läinud tema andelaad kokku 1920–1930-ndate eesti kirjanduse akadeemiliselt vaoshoitud üldpildiga, rääkimata hilisematest aegadest, tema esikkogu „27“ määrati koguni kohtuotsusega hävitamisele, süüdistatuna kõlblusetuses – mistõttu ta on jäänud kuni tänaseni nii lugejate kui ka kirjandusteadlaste pilgu eest pea täielikult varju. Selle puudujäägi parandab mahukas valimik «Naised kirglised», mis koondab kogu naise teema Rondi kogudest „27“ (1923), (1925), „Naine“ (1926) ja käsikirja jäänud kogust «Nälg» (1930).

Valimik on illustreeritud Tallinna prostituutide fotodega aastaist 1918–1919.