Milliseid õlakatteid eesti naised 18. ja 19. sajandil kandsid? Nagu rahvarõivastel ikka, olid ka ülevisetel oma paikkondlikud tunnused ja nende moodki muutus vastavalt üldisele moejoonele. Üleviskeid oli nii pidulikke kui argiseid, nii villaseid, poolvillaseid, linaseid kui ka takuseid.
Rahvarõivaste kandmise perioodil, mil rõivaesemeid ei olnud nii rohkelt kui tänapäeval, oli ülevisetel tunduvalt suurem roll täita. Välja minnes tõmmati endale ümber villane või linane kangalaid, mis kaitses kurja ilma eest. Naine raputas sellelt lume või vihmapiisad maha ja kuub või kasukas püsis kenasti kuiv. Pidulikul puhul aga võeti ümber hinnaline õlakate: peene näputööna valminud linane linik, maagiliste kirjadega villane sõba või hoopiski moodne suurrätt.
Rahvarõivakostüümi tootjad ja kandjad leiavad siit inspiratsiooni, et luua just meie rahvarõivatraditsioonidele vastav ülevise ja seda rõõmu ning uhkusega kanda.

Raamatu aluseks on Aino Voolmaa „Õlakatted - sõbad, õlalinikud, suurrätid eesti naiste rõivastuses“, Tallinn 1990.