Koroonaepideemia kandideerib meie ajastu suurima tervisekriisi tiitlile. Mitte esimese ega viimase ja võib-olla isegi mitte kõige kohutavama, aga siiski.
Võimalik, et selle lõppedes ei ole rohkem ohvreid kui paljude teiste haiguste puhul, kuid juba on selge, et SARS-CoV-2 on esimene uus viirus, mis on ülemaailmselt nii kiiresti levinud ja nõudnud nii palju ohvreid. Teised sarnased viirused, nagu näiteks SARS-CoV, saadi kiiresti kontrolli alla. Mõned aga, nagu näiteks HIV, on aastaid varjus edasi elanud. SARS-CoV-2 on olnud innukam. Ja tema jultumus paljastas meile midagi, mida me küll teadsime, aga ei osanud mõõta: kui tihedalt ja mitmel tasandil me kõik omavahel seotud oleme, ning kui keeruline on maailm oma sotsiaalsete ja poliitiliste, aga ka inimestevaheliste ja psühholoogiliste seaduspärasustega.
Võime ju öelda, et Covid-19 on üksikjuhtum, saatuselöök või needus, karjuda, et kõik on «nende» süü. Meil on vabadus seda teha. Või siis püüame nakkusele mingi mõtte anda, kasutada seda aega paremini, kasutada seda selleks, et mõelda asjadele, millele me normaalses elus mõelda ei jõua: kuidas me selleni jõudsime, kuidas tahame edasi minna.
Paolo Giordano on Itaalia füüsik ja menukas kirjanik. Tema esimene roman «Algarvude üksildus» on tõlgitud enam kui 40 keelde. Teos pälvis Itaalia kirjandusauhinna Premio Strega. Paolo Giordanol on PhD teoreetilises füüsikas, ta elab Roomas.
