Napoleon III (1808–1873), kes ei vabanenud kunagi seikleja ning vandenõulase harjumustest, oli valitsejana harukordselt keerukas isiksus. Alguses presidendina, seejärel keisrina oli ta ühteaegu unistaja ning realist, naiivne ja salakaval. Oma suurte poliitiliste plaanidega ruttas ta ajast kaugele ette, jättis aga märkamata vägagi reaalsed ohud, mis ennekõike välispoliitika vallas Prantsusmaad ähvardasid.

See talle hukatuseks saigi, kui Preisimaal tekkis Bismarcki näol talle ülekaalukas vastasmängija. Nagu tema onu ja suur eeskuju Napoleon, nii jäi ka Napoleon III troonist ilma, kaotades lahingu, mille järel sattus 1870. aasta septembris preislaste kätte vangi. Ta suri 9. jaanuaril 1873 paguluses Inglismaal, kust oli kunagi lahkunud, et Prantsusmaal võim haarata. Teise keisririigi kuulsusetu lõpp on kaua mõjutanud Napoleon III-le antavaid hinnanguid ning tumestanud ka tema režiimi suuri, jäävaid teeneid, millega ta mitte üksnes ei pannud aluse Prantsusmaa ulatuslikule moderniseerimisele, vaid lõpetas ka pideva reaktsiooni ja revolutsiooni vaheldumise, mis iseloomustas riigi ajalugu alates Louis XVI valitsusajast.