See raamat, mis ilmub pea seitsekümmend aastat pärast kirjutamist ja kolm aastakümmet peale autori surma, on eriline juba oma tekkelt. Raamatu raamjutustusega ühendatud lood pani nii varem kui hiljem raudteelase ametit pidanud Eduard Randlane kirja sunnitööl Venemaal Vorkuta vangilaagris. Ta tegi seda öösiti, kirjutades mustandid paberinappuse tõttu tsemendikottidele ja valmis peatükid hiljem puhtalt ümber oma ainsasse kaustikusse.

Ehk on veidi sümboolnegi, et Vorkuta tähendab neenetsi keeli karude kohta, sest selles raamatus on peategelasel, üheaegselt nii mõisa metsavahil kui ka salakütil Napsi-Jüril lisaks oma mõisahärrale ja mitmesugustele masuurikatele alatasa tegemist just karudega. Napsi-Jüri ise oli järelpõlvede teada seitse jalga pikk, seitsmeteistkümne poja ja ühe tütre isa ning suri saja nelja aastaselt. Vähemalt selles raamatus on tema elujuhtumused sama pöörased kui need arvudki.

Napsi-Jüri lugusid saatvad illustratsioonid pärinevad Peep Pedmansonilt.