Inglise ajaloolane Orlando Figes on tänapäeva üks kõige hinnatumaid Venemaa ajaloo uurijaid, kelle värske raamat «Nataša tants» annab põhjaliku ja paeluva ülevaate Venemaa kultuuriloost 18. sajandi algusest tänapäevani.
Laiaulatuslik ning erakordseid lugusid ja tegelasi kätkev teos äratab ellu pika rea pärisorjadest kunstnikke ja aristokraate, revolutsionääre ja pagulasi, vaimulikke ja vabamõtlejaid, ning selle haare ulatub Sankt-Peterburgi kaheksateistkümnenda sajandi hiilgusest stalinistliku propagandaajastuni, rahvakunstist Aasia šamaanide maagiliste rituaalideni, Puškini luulest Mussorgski muusika ja Eisensteini filmideni.
Figesi raamatu pealkiri pärineb kuulsast stseenist «Sõjas ja rahus», kus noor ja ilus krahvitar Nataša kuuleb rahvaviisi ning hakkab kohe vaistlikult selle rütmi ja samme tunnetades tantsima. Tolstoi näitab, et aristokraadid võivad olla küll suursugused ja välismaal hariduse saanud, kuid südames on venelased siiski venelased. Orlando Figes uuribki oma raamatus Nataša tantsu tähendust, neid sageli vastuolulisi impulsse ja ühiseid tajusid, mis on loonud maailma ühe kõige säravama kultuuri. Ta näitab, kuidas Venemaa identsuse tunne kehastub võib-olla suuremal määral kui mõnegi teise maa oma just kultuuris ning mitte üksnes suurepärases luules, muusikas, kirjanduses ja maalides, vaid ka selle üldlevinud ideedes, kommetes ja uskumustes. Hoolimata sellest, et Venemaa on tohutu suur ja seal leidub suuri erinevusi, on just see ainuladne temperament hoidnud koos nii Euroopast kui ka Aasiast pärit inimesi ja aidanud neil omaenda hirmsa ajalooga vastamisi seistes ellu jääda.
Suurepäraselt kirjutatud ja vaimustavalt elav «Nataša tants» kinnitab vene kultuuri suurust ning toob esile nende inimeste tähelepanuväärsed elukäigud, kes on seda vormistanud.

Orlando Figes on Londoni ülikkooli Birkbecki kolledži ajalooprofessor. Ta sündis 1959. aastal Londonis ja õppis ajalugu Cambridgei's. Enne Birkbecki tööle asumist oli ta Cambridge'i Ülikooli Trinity kolledži ajaloo õppejõud. Ta on kirjutanud raamatud «Talupoegade Venemaa», «Kodusõda» ja «Ühe rahva tragöödia». Neist viimane sai 1997. aastal Wolfsoni Ajalooauhinna, W. Smithi kirjandusauhinna, Longmani/History Today Aasta raamatu tiitli, NCR raamatuauhinna ja Los Angelese raamatuauhinna.