Lood selles raamatus on natuke napakad. Ka lugude tegelased on tiba tobedavõitu, kuid see-eest väga armsad ja head. Siit leiab näiteks muna, kellele meeldib seista pea peal, ja õunapuu, kes kasvatab oma okste küljes ordeneid, ning porgandi, kes ei tea isegi õieti, kes ta selline on. Veel räägitakse siin onu Vello nööbikogumiskirest ja kampsuni kallistamiskirest ja kalade kirest juua maitsvat teed. Pildid raamatule on teinud autor ise, sest kes teine võikski teada, kuidas too kummaline seltskond täpselt välja näeb.