Ameerika kirjaniku Carl van Vechteni romaan «Neegrite taevas» on kirjaniku parim töö ja ühtlasi ka parim romaan kõigist neegrite elu kirjeldavaist, olgu siis nende autoriteks valged või neegrid ise. Selle põhjuseks pole mitte ainult asjaolu, et romaan on täiesti vaba propagandast, sotsiaalsetest teesidest ja neegriprobleemi lahenduse püüdeist, vaid fakt, et inimdraamade fundamentaalsetes emotsioonides autor ei lase neegreid sugugi erineda valgeist, laseb neil tundeliselt asetseda samal tasemel kui teisigi rasse.