Aap Tepper raamatu sünni tagamaadest:
Kui ma 2016. aastal Rahvusarhiivi filmiarhiivi tööle asusin, avastasin end tihtipeale sirvimas vanu fotosid. Ligipääs Eesti suurimale fotoarhiivile kujutas üüratut potentsiaali, see andis mulle võimaluse süüvida Eesti ajalukku läbi fotograafide ja nende särituste.
Mulle avanes vaade ajastutesse, mida olid kujundanud erinevad ideoloogiad, kuid nähes neid aegu läbi fotograafide pilkude, jõudis minuni subjektiivsus, mis ajaloo tõlgendamise suurtes narratiivides ära kaob. Kui ma ühel päeval sattusin nägema fotosid, mis olevat olnud terve nõukogude perioodi salastatud, käivitus minus uudishimu. Seni olin ma arhiivis salastatusega kokku puutunud peamiselt läbi juurdepääsu-piirangute, mille peamine funktsioon on isikukaitse. Siin oli salastamise taga aga midagi muud. Nende kaadrite salastatus tugines ideoloogiale, mis jäi minu jaoks kaugeks.
Olles sündinud aastal 1991, kuu aega enne Eesti iseseisvuse taastamist, on ainus minu isikuga seotud tõend ENSV võimust roheline sünnitunnistus, mis kannab Nõukogude riigi vappi. Minu arusaam poole sajandi pikkusest nõukogude perioodist on konstrueeritud läbi inimeste lugude, ajastuspetsiifiliste artefaktide, arhitektuuri ning erinevate haridus- ja meelelahutuskanalite, mis on sageli dramatiseeriva või nostalgilise loomuga.
Miks olid need fotod salastatud?
Miks neid ei hävitatud?
Mis oli nende fotode funktsioon?
Need olid küsimused, mis panid mind põhjalikumalt tutvuma nende fotode sisuga, sest pealtnäha ei kandnud need jäädvustused mingit «süüd».
Vastuste saamiseks oli vaja süvenenumalt uurida salastatud arhiivimaterjali rolli nõukogude perioodil. Minu uurimistöö tulemusena valmis 2018. aastal koostöös arhiivikolleegide ja kuraator Annika Tootsiga näitus «Neelatud aeg: 10 fotot erifondidest».
