Märt Sepper on taas äratanud need samblased kivikujud ja näidanud neid läbi inimkonna peegelduste. «Neoonlambaid karjatades» pole lihtsalt tükk, ei selle kollektiivsest teadvusest ega kellegi alatoidetud psüühest, vaid tõdemus, et paljudele viltu vaadatud asjadele saab uuesti ja teise külje pealt otsa vaadata. Luulekogu arutleb ja avab endas selle tekstide kaudu kõigi hingede kokkupuute koha ja selle väärtuse. Selle väärtus asjaarmastajale, lihtsalt armastajale ja tõelisele gurmaanile, kelle hedonism saab olla varjutatud ainult tema imetlusest selle hoomamatuse ees. Nõnda soovin, et luulet serveeritaks – otse, kõlgutamata jalgu ja kõrge kunstilise tasemega.


MESSIERI OBJEKTID
Pärnu madalate majade vahel avaldasid sa mulle oma saladuse
ja see oli ilus, ilusam, kui oleks võinud olla,
sa ei peatunud, et seda öelda, vaid tormasid esmajalul
ühest poest teise, ühest restost teise,
kusagil lõid sa jala ära, kiunatasid valust,
kusagil muutsid sa oma meeleolu väljapaistvust,
et nõuda kohvi sisse rohkem piima,
kusagil armusid sa minusse jälle,

siis kastsime endid jahedasse jõgge ja ma kirjutasin
selle pehmete tähtedega, et meenutada seda ebaharilikku
pehmust, millega ka sina mind leidsid,
tavaline hoopis ürgsem,
hoopis turbom,

seal suitsetasime pigiseid konisid
ja jõime kanget alkoholi, sest teistega oli tagurpidi vedanud,
küüned lõikasin enne tulekut
ja enesele ootamatult magasin ühe võõrapärase naisega,
see meid võibolla päästiski,

igatahes oli see ilus, ilusam kui oleks võinud olla,
seda tahtsin ütelda.