Seekord jutustab raamat eesti sõjameeste kõige keerulisematest teekondadest Eestist Saksamaale septembris 1944. Siis, kui Saksa väejuhatus otsustas rinde lühendamiseks Eesti loovutada pealetungivale Punaarmeele.
Saksa sõjaväes teenivatel eestlastel, keda võis 1944. aasta septembris olla kokku 40-50 tuhat, tuli kiiresti otsustada, kas minna koos sakslastega, jääda kodumaale punaste meelevalda või katsetada põgenemist Rootsi. Sama valiku ees olid ka eraisikud.
Kui sõjaväelased koondati väeliigist ja vanusest hoolimata esialgu Neuhammeri laagrisse, kus asuti uuesti moodustama Eesti rahvuslikku väekoondist SS-vägede koosseisus, siis eraisikutel tuli näha näguripäevi sõjast kurnatud Saksamaal lääneliitlaste õhurünnakute all ja 1945. aastal pidevas põgenemises juba ka pealetungiva Punaarmee ees. Enamik tsiviilpõgenikke suunati põgenikelaagritesse üle kogu Saksamaa ja rakendati tööle sõjatööstuses või sellega seotud ettevõtetes. Muidugi leidus alati selliseid osavaid mehi, kes said ka Saksamaal edukalt hakkama nii lubatud kui ka seadusvastase äritegevusega. Ning elasid kenasti.
Üks huvitavamaid osi on eestlaste osalus Berliini lahingus 1945. aasta aprillis.
Veidi tuleb juttu ka eestlastest eraisikute sekeldustest Saksamaal ja Eesti Diviisi Tagavararügemendi liikumisest Neuhammerist Taani.
