Sedapuhku helises telefon pisut varem kui kahel eelmisel korral – kell polnud veel üksteistki – ja ta oletas toru võttes, et helistajaks on keegi teine.
«Hallo,» ütles ta.
Taas valitses teisel pool vaikus. Quinn taipas kohe, et see on võõras.
«Hallo,» ütles ta veel kord. «Kas ma saan teid kuidagi aidata?»
«Jah,» lausus hääl viimaks. Sama masinlik sosin, sama ahastav hääletoon. «Jah. See on hädavajalik. Viivitamata.»
«Mis asi on hädavajalik?»
«Rääkida. Kohe praegu. Rääkida kohe praegu. Jah.»
«Ja kellega te soovite rääkida?»
«Ikka sellesama mehega. Austeriga. Mehega, kelle nimi on Paul Auster.»
Sel korral Quinn ei kõhelnud. Ta teadis, mida ta kavatseb teha, ja nüüd, kui aeg oli käes, tegigi ta seda.
«Ma kuulen,» ütles ta. «Paul Auster kuuleb.»
«Lõpuks ometi. Lõpuks ometi leidsin ma teid üles.»
Quinn kuulis hääles kergendust, tajutavat rahu, mis seda äkki täitis.
«Täpselt,» lausu Quinn. «Lõpuks ometi.»