Nõrga ja paindliku loomuga Nikolai II (1869–1917) ei olnud sündinud siia ilma mitte selle suure ajaloolise rolli tarbeks, mille saatus tema õlgadele pani. Eelmise sajandi alguse ärevad ajad, atentaatidest, sõdadest, streikidest ja revolutsioonilistest liikumistest lõhestatud Venemaa vajanuks hoopis teistsugust isevalitsejat, kui oli Nikolai: tavaline inimene, korralik pereisa, hea abikaasa, kes austas traditsioone ja kes laskis end mõjutada kaaslaste vastuolulistest nõuannetest.

Kaasaegsete mälestuste põhjal ning Nikolai II päevikute abil jutustab prantsuse ajaloolane Henry Troyat ainult talle omase eredusega keiserliku õukonna viimastest tundidest, õukonna intriigidest, tsaari kõhklustest ja käitumisest hädaohtude kasvades, Rasputini tumedale jõule allunud tsaarinna eksalteeritud kujust, suurvürstinnade võluvast nelikust, hemofiiliat põdeva tsareevitši kannatustest ning Jekaterinburgi traagilisest lõpust.