Kas pole teiega ka vahel nii, et see, kuidas keegi midagi teinud on, ei anna asu ning jääb kiusama justkui liivatera soki sees, nõnda et tekib tahtmine ise käed külge lüüa. Just nii sündis minuga mõni aeg tagasi, kui juhtusin nägema Joel Schumacheri filmi «Ooperifantoom», mis on Andrew Lloyd Webberi samanimelise muusikali ekraniseering. Nii ma siis hakkasingi oma sõpradele jutustama, kuidas võis ooperimaja keldris elanud kummituse elu edasi minna, ning mis oli veneetsia peeglite taga. Jääb lugeja otsustada, kas ta nõustub minu looga.
