Kirjanik küsib, kas ja kuidas võiks leida õiged sõnad, et väljendada seda, mis eksisteerib sõnadest olenemata; kuidas nimetada universumi ja kõike selles olevat nii, et nimi sisu olemust ei unustaks? «Nimes ja vaimus» põimuvad ja põrkuvad vastandid, mis ka Hellerma ülejäänud loomingut iseloomustavad: igapäevalisus ja igavikulisus, olme ja ülevus, keha ja vaim, maa ja taevas, ühiskond ja kunst, sõna ja see, mida sõna tähistab.
Kogumik koosneb kolmest tsüklist – «Igatsus», «Valged sokid» ja «Sõnad» –, milles on tähtsal kohal aeg ja selle kulg. Üks aeg on kadunud ja uus täitunud ekraanide ja lõhkekehadega. Kuid tagasivaatamine pole nostalgiline, vaid pigem rahulik tõdemine, et kõik lihaline on kaduv, et valged sokid ja nende kandjad määrduvad, kuluvad ja kaovad. Sest
Elu on kui lihasööja taim
lööb igal hommikul õied valla
alustab mu allaneelamist kõhust ja peast
ja matsutab laisalt
lk 93.
Selline soojalt humoorikas paratamatus läbib mitmeid tekste, ning annab aimu, et kuigi nimed ja nende kandjad kaovad, siis midagi siiski ka püsib.
Eret Talviste
«Nimi ja vaim» on Kärt Hellerma kuues luulekogu.
