1894. aastal tuli Paul Gauguin järeldusele, et Euroopa kultuur tervikuna, eriti aga Prantsuse kultuur on nii vaimselt kui ka moraalselt pankrotistunud. 8. juunil samal aastal saabus ta Tahitile – läbitungimatute džunglite ja troopilise soojuse maale ning – mis oli kõige tähtsam Gauguinile – rikkumata, ebadekadentlike, mitte-eurooplaslike ja ebatavaliselt kaunite inimeste maale.
Gauguin tundis sellisest elust mõnu kaks aastat, luues nii oma meisterlikumaid ja enamtuntud maale kui ka päeviku, millest sai käsikiri autobiograafilisele romaanile Noa Noa. Oma Tahiti päevikus kirjutab Gauguin kiindumusega majesteetlikest inimestest, keda ta kohtas (Maoori printsessist, kes peaaegu purustas ta voodi, tema esimesest Tahiti armukesest, kes jättis ta maha, sest ei saanud temalt küllaldaselt kingitusi ja oma kolmeteistkümneaastasest naisest), legendidest ja müütidest, mida talle jutustati, maalidest, mille kallal ta töötas ja külluslikust troopilisest maastikust, mis ümbritses ja inspireeris teda.
Raamat on illustreeritud Gauguini piltidega.