Stockholmis elanud arsti ja kunstikoguja Haraldi Keilandi jaoks olid olulised maailmasõdade vaheline Tartu, lapsepõlve- ja noorussõprused, ideoloogiline vasakpoolsus ja see, et ta oli veendunud: teda väärtustatakse liiga vähe. Vasakpoolsus on Haraldi puhul ehk kõige laiemalt tuntud, kuid sisuliselt tuleneb see igiinimlikust soovist olla rohkem hinnatud.

Käesolev käsikiri oli koostajale üllatuseks ning avas autorit sootuks uuest küljest. Loodetavasti aitab see raamat Ilmar Malini venda, mitme eestlase jaoks võõrastavaks arusaamatuseks jäänud Haraldit mõista hoopis uuest küljest. Muiata saab ikka päris mehiselt!