Kogumiku fotograafiliselt detailne, peatumatust mälupiltide voolust kantud luule ja lüüriline proosa (sekka üks dialoog noore ajakirjanikuga) on äratuntavalt Bristoli-näoline. Lüüriline mina ei peitu väljamõeldud maskide taha, vaid on julgelt seesama P. B. ehk konkreetne Tartu poetess peaaegu konkreetsest Roosi tänava või ehk hoopis Fortuuna perioodist, liikugu ta siis vahelduse mõttes Tallinnas, Belgias või on pagendatud kuhugi nii maisesse kohta nagu kodu. Tema kaaslasena ilmub mees (seekord pikajuukseline ja näitleja), teda nõustavad mõnikord advokaat ja toimetaja, teda väisavad kummalised kujud ebareaalsustest ja muu linnarahvas ning teda ümbritseb nagu läbi paksu klaasi ruutude või fotoobjektiivi nähtud linnamaastik.

Poolkogemata ühe Tartu ajaloost kirjutava raamatu leheküljele sattunud autor küsib: «Kas tuleviku vaataja nimetab seda pilti «21. sajandi naiseks õlleklaasiga«? Kas enda avastamine keset Tartu ajalugu peaks olema ajend eksistentsiaalseteks mõtisklusteks?»