Noor Johannes

Mika Waltari „Noor Johannes” on seotud tugevalt tema romaaniga „Johannes Angelos” – võib öelda, et esimene on teise eel-, aga ka järellugu. Ühelt poolt leiab „Noore Johannese” tegevustik aset enne 1453. aastal lahvatanud pöördelise tähtsusega sündmusi – Konstantinoopoli langemist ja Bütsantsi lõppu –, millele keskendub „Johannes Angelos”. Teisalt aga avaldati algselt 1951. aastal kirjutatud „Noor Johannes” alles pärast autori surma, mil „Johannes Angelose” esmailmumisest oli möödas pea kolmkümmend aastat.

„Noores Johanneses” teeb Waltari seda, mida ta kõige paremini oskab – manab meie silme ette kadunud ajad, lood ja olud. Lugeja satub koos Johannesega 1430. ja 1440. aastatel toimunud Baseli-Ferrara-Firenze kirikukogule ning seda ümbritsenud sündmuste keerisesse, nii et ta kuuleb keisri koeri haukumas ning näeb sultani pilku välkumas.

Nagu ikka, räägib Waltari ajalooliste sündmuste taustal inimlikkuse aegumatutest ilmingutest – sellest, et ühtmoodi tulutu on armastust tunda ja armastust vältida; sellest, et inimesed suudavad põhjustada pisiasjadesse takerdudes suuri murranguid; sellest, et tahtmine on taevariik; sellest, kuidas vanitas vanitatum ja carpe diem põimuvad ühes meeletus ringtantsus.

Jan Kaus