«Noore Mõrsja» polüfooniliselt tihedakoeline tekst viib meid läinud sajandi algusse. Loo keskmes on Põhja-Itaalia maanurgas elav, tekstiilitööstuses tooni andev pere. Parasjagu oodatakse Poja tagasitulekut Inglismaalt. Noor Mõrsja, kes vahepeal viibis Argentinas, on juba päral. Elukorralduse põhirõhk langeb luksuslikke sööminguid meenutavatele hommikueinetele, seejärel mõni tegus tund ning märkamatult õhtusse veerev aeg. Öid – perekonna painet – trotsib igaüks isemoodi. Pereliikmed on omanäolised, ja ikka on neil vähemasti kaks palet. Võtkem või Ema: too näiliselt uitmõtteid heietav matroon osutub ilu ja armastuse pärusmaal loodusimeks, eksootilise lõunamerede linnuga sarnanevaks väsimatuks lendajaks.

Bariccole sageli omasest minimalismitaotlusest ei ole suuremat jälge, autor laseb jutustuse loovima, lööb mõtete salahoovustes seilava teksti kõigi meeltega tajutavalt pulbitsema, jäädes seejuures truuks mängu ilule, teadmatuse salapärale, nukruse vääramatule jõule. Viimati ilmus Bariccolt eesti keeles raamat «Korda kolm koidikul» (2016).