Itaalia semiootik, filosoof ja medievist Umberto Eco (snd 1932) avaldas oma esimese romaani «Roosi nimi» ligi 50-aastaselt. Nüüdseks on ta kirjutanud kuus romaani, mis köidavad võrdselt nii masse kui ka kõige nõudlikumat lugejat. Käesoleva raamatu neljas pihtimuslikus essees vaatab varsti 80-aastaseks saav Eco tagasi oma romaanikirjaniku teele. Ta räägib põhjalikult oma romaanide sünnist ja nende kirjutamisele eelnenud uuringutest, enda loomemeetoditest, fiktiivsete romaanimaailmade «ehitamisest» ning suhetest oma lugejate ja tõlgendajatega.

Lisaks uurib ta teadus- ja ilukirjanduse ning reaalsuse ja väljamõeldise vahelisi õhkõrnu piire, küsides, miks läheb meile nii sageli tegelikkusest rohkem korda väljamõeldis. Viimases essees heidab Eco nii enda kui ka teiste loomingule tuginedes vaimuka pilgu pöörastele kirjanduslikele loeteludele.