Romaan «Nukra nõia rännutee» jäi Vassili Aksjonovi viimaseks Venemaal kirjutatud, paljudeks aastateks ka viimaseks seal ilmunud teoseks. Ühtlasi oli see küll andeka ja moodsa, ent samas skandaalse, mõnes ringkonnas ka kerglaseks modernistiks peetava kirjaniku esimene kaalukam publikatsioon prestiižikas ajakirjas «Novõi Mir». Oli 1978. aasta.
Aksjonovi kangelased on tegelikult päikesepoisid, kes rändavad pidetult ringi ja otsivad sõprust. Ehkki nad tahaksid olla küünilised filosoofid. Nad tsiteerivad antiiktarku ja võõrkeelseid lauseid, aga nende hajevil pilgud tunnistavad, et nad mõtlevad samas midagi muud...
Aksjonovi kangelased on ikka teel, ära, mujal, ajutises situatsioonis, nad veiklevad ilmse ja irreaalse vahel. Aksjonovi kõige tähtsam kangelane ongi ehk see nõutu võlur, kes ei leia tabamata imet.
Seda ta ei leia, küll aga kuuleb äkki laotuse salapärast trompetiluiget. Ja see on väga suur asi.
Teet Kallas