Kokaiinist kirjutamine on nagu selle tarbimine. Sa tahad sellest üha rohkem ja rohkem teada, uut informatsiooni koguda, see aga osutub nii mahlakaks, et sa ei suuda enam ilma selleta elada. Oledki sõltuvuses. Lood sisaldavad üksikasju, mis meid ikka ja jälle hämmastama panevad, kuigi nad järgivad alati sama etteaimatavat skeemi.

Mõni lugu tungib sulle sügavale ajusse ja jääb sinna kummitama seniks, kuni üks uus ja veel uskumatum lugu, mis osutub tõeseks, astub eelmise asemele. Just sellepärast kogungi järjest uusi lugusid. Peapöörituseni palju. Rohkem, kui vaja oleks. Ma ei suuda peatuda. Lood, mida ma kuulda saan, on nagu plahvatavad tuleleegid, nagu kurdistavad rusikalöögid kõhtu. Miks ainult mina neid helisid kuulen? Mida kokaiini-valgemaks minu päevad muutuvad, seda rohkem hakkan ma taipama, et teised inimesed ei ole sellest üldsegi teadlikud.

Suurlinnade all voolab üks jõgi. See saab alguse Lõuna-Ameerikast, voolab läbi Aafrika ja hargneb sealt edasi üle kogu maailma. Naised ja mehed jalutavad mööda Corso tänavat või Pariisi bulvareid, nad kohtuvad Times Square’il ja kõnnivad, pead maas, mööda Londoni alleesid. Kas nemad ei kuule midagi? Kuidas nad suudavad seda müra taluda?

Roberto Saviano (1979) teeb kaastööd erinevatele ajalehtedele nii Itaalias kui ka mujal maailmas. Tema esikraamat „Gomorra“ (e.k 2009) on tõlgitud 42 keelde ning selle põhjal valmis 2008. aastal ka samanimeline film.