Tedagi, need mehed!
Tedagi, need naised!
Nõnda me väljendume, kui ei taha vastaspoolest kuuldagi.
Mida me õieti teada ei taha?
Miks me ei taha seda teada?
Võtsime ette kirjutada raamat kahe soo vaatenurgast, et kumbki sugupool ei saaks võimalust süüd teise kaela veeretada.
Alustasime dialoogi, milles püüdsime haarata nupuvõttesse need konventsioonid, mis tõukavad meid meeste rolli, kes on sead, ja naiste rolli, kes on haned, kusjuures ka vestluse vorm ise väljendab rolle, mida me kirjeldame.
Me oleme kumbki omal viisil kogenud hämmeldust, et meie konkreetne kogemus ei vasta üldkehtivale ettekujutusele, ning oleme selle ajel hakanud endalt küsima: millised eelised võisid kunagi ammustel aegadel sada inimesele kasulikuks, et kujundada mehelik ja naiselik olemus patriarhaalse sugudevahelise rollijaotuse malli järgi?
Vastus, milleni usume jõudnud olevat, tundub meile endile pisut tragikoomiline. Aga kui me ikkagi oleme jõudnud õigele teele, jääb püsima küsimus: mida me peaksime ette võtma?
