«Nutmata pisarad» on Katariina Roosma teine luulekogu. Kui küsida, millest see raamat räägib, võiks öelda, et kasvamisest. Kasvamisest läbi ilu, valu, taipamiste ja kukkumiste. Kasvamisest läbi kolme lasteaiatiiru, mis on olnud justkui enesearengu kiirtee ning aidanud lahti harutada nii mõnegi minevikus seotud sõlme. Sest lastelt on nii palju õppida ja lapsepõlves on nii palju peidus! Võiks öelda ka, et armastusest, sest seda on kõiges, kõigis ja igal hetkel. Ja lõpuks, läbi (suureks) kasvamise ning armastuse jõuab autor ühel hetkel taipamiseni, et ilu on inimestes ja päris üksinda ei ole mitte keegi, mitte keegi.

Aga Sina võid seda raamatut lugedes jõuda hoopis teistesse paikadesse iseendas ja end ümbritsevas, sest see ongi luule võlu – igaüks jõuab just sinna, kuhu tal on vaja jõuda.