Kiezel mängib flööti.
Ta ei tea, mis viis see on või kust see tuleb. Ta ei tunne ka nägu, mis udust tema ette kerkib ja näib teda millegi eest hoiatavat.
Kiezel mängib flööti.
See näib teda kaitsvat ja ähvardavad unenäoilmutised eemale peletavat. Kiezel ei tea, kes on pikkade küünistega hirmuäratav Korg või miks see talle jahti peab, kes on juht Cyril Cobrahm, võilõpuks sedagi, kes ta ise on.
Kiezel mängib flööti.
Kuni see muutub ta kätes sätendavaks mõõgaks ning juhib ta Cobrahmi katakombidest šamaanide ja deemonite nähtamatusse varjudemaailma, kuni on käes aeg viimseks võitluseks.
Kiezel mängib flööti.
Ja see kannab lugeja koos Kiezeliga tänapäeva noorsooprobleemidest saadetuna seiklusterohkesse fantaasiamaailma.