Merike Õimu luule ei püüa eristuda ekstreemsustega, kuid on süvenemisel tasane, puhas, nostalgiline, olemissügavusi puudutav, kaasaviiv ja äratuntav paljudele lugejatele, mida on kinnitanud ka «Loomingus» mitmel korral ilmunud luuletustele saabunud tagasiside. Huvitavust lisavad raamatule autobiograafilise taustaga miniatuurid ja proosaluuletused.
Merike Õimu neljandas luuleraamatus on armastuse mõiste laienenud inimese armastamiselt elu armastamiseni, ulatudes leppimiseni ajalikkusega. Raamatus on tunda tänutunnet nii lähedaste kui tähenduslike inimeste vastu, kellega elu on autori kokku viinud. On mitmeid nimelisi pühendusi, aga juba pealkiri –«Nähtamatu pühendus» – viitab avaramale mõtteruumile.
Raamatu kunstniku Kristi Kangilaski sõnul vahetame me omavahel nähtamatuid pühendusi ka väikesi heategusid tehes, puudutuste ja märkamise näol, millega ju tegelikult kingime aega.
Nagu varemgi rõhutab autor tunnetusliku kvaliteedina aeglust. Mõnus on süüvida inimhinge sügavusse kiirustamata ja luuletuste taustal kumava tasase rõõmuga. Ka napimates tekstides on sügavaid allhoovusi, lootustandvat valgust ja kohati huumoritki.
Oma luuletustes liigub Merike Õim aeglaselt nagu üle konarliku maa sõites, aga seda enam on tal aega süüvida ümbritsevatesse inimestesse ja detailidesse, mis kõik kannavad endas tillukest sädet, mis raamatu viimases tsüklis «Valgus» lahvatab leegina ja jätab «Nähtamatust pühendusest» nähtava jälje.
