Ühe väikese tüdruku kaks vanaema on kimpus olevikuga ja minevikust kerkivate varjudega. Igapäevaste tegevuste taustal meenutavad nad nooruspõlve, sõda ja inimsaatusi, mis nende kõrval lahti hargnenud. Ühel on kodumaja jäänud Karjalasse, teise riigi piiri taha, nii et koduradadele enam ei pääse. Aga meenutada on ka kaunist noorusaega vabana saarestiku kaunis looduses.
Läbi kõige selle on püsinud ka sõprus: kummalgi naisel on elupõline sõbranna, kes on tema kõrval olnud läbi kõigi nende aastate, vihmas ja päikeses, heas ja kurjas.
Nõmmeliivatee on vastupidav taim, mis hoolimata karmist ilmast või mahatallamisest ikka ja jälle kaunilt õitseb.
Sirpa Kähköneni poeetiline raamat teeb reisi läbi Soome ajaloo ja inimsaatuste, teemaks inimese imetlusväärne sisemine tugevus.
